Konjugation zu «adstāre, adstō, adstitī,-»

	Präs. Ind. Akt.	Präs. Konj. Akt.	Imperf. Ind. Akt.	Imperf. Konj. Akt.	Fut. I Ind. Akt.
1. Pers. Sg.	adst‑o	adst‑e‑m	adsta‑ba‑m	adsta‑re‑m	adsta‑b‑o
2. Pers. Sg.	adsta‑s	adst‑e‑s	adsta‑ba‑s	adsta‑re‑s	adsta‑bi‑s
3. Pers. Sg.	adsta‑t	adst‑e‑t	adsta‑ba‑t	adsta‑re‑t	adsta‑bi‑t
1. Pers. Pl.	adsta‑mus	adst‑e‑mus	adsta‑ba‑mus	adsta‑re‑mus	adsta‑bi‑mus
2. Pers. Pl.	adsta‑tis	adst‑e‑tis	adsta‑ba‑tis	adsta‑re‑tis	adsta‑bi‑tis
3. Pers. Pl.	adsta‑nt	adst‑e‑nt	adsta‑ba‑nt	adsta‑re‑nt	adsta‑bu‑nt

	Perf. Ind. Akt.	Perf. Konj. Akt.	Plusquamperf. Ind. Akt.	Plusquamperf. Konj. Akt.	Fut. II Ind. Akt.
1. Pers. Sg.	adstit‑i	adstit‑eri‑m	adstit‑era‑m	adstit‑isse‑m	adstit‑ero
2. Pers. Sg.	adstit‑isti	adstit‑eri‑s	adstit‑era‑s	adstit‑isse‑s	adstit‑eris
3. Pers. Sg.	adstit‑it	adstit‑eri‑t	adstit‑era‑t	adstit‑isse‑t	adstit‑erit
1. Pers. Pl.	adstit‑imus	adstit‑eri‑mus	adstit‑era‑mus	adstit‑isse‑mus	adstit‑erimus
2. Pers. Pl.	adstit‑istis	adstit‑eri‑tis	adstit‑era‑tis	adstit‑isse‑tis	adstit‑eritis
3. Pers. Pl.	adstit‑erunt, adstit‑ere	adstit‑eri‑nt	adstit‑era‑nt	adstit‑isse‑nt	adstit‑erint