Konjugation zu «adsistere, adsistō, adstitī,-»

	Präs. Ind. Akt.	Präs. Konj. Akt.	Imperf. Ind. Akt.	Imperf. Konj. Akt.	Fut. I Ind. Akt.
1. Pers. Sg.	adsist‑o	adsist‑a‑m	adsist‑eba‑m	adsiste‑re‑m	adsist‑a‑m
2. Pers. Sg.	adsist‑i‑s	adsist‑a‑s	adsist‑eba‑s	adsiste‑re‑s	adsist‑e‑s
3. Pers. Sg.	adsist‑i‑t	adsist‑a‑t	adsist‑eba‑t	adsiste‑re‑t	adsist‑e‑t
1. Pers. Pl.	adsist‑i‑mus	adsist‑a‑mus	adsist‑eba‑mus	adsiste‑re‑mus	adsist‑e‑mus
2. Pers. Pl.	adsist‑i‑tis	adsist‑a‑tis	adsist‑eba‑tis	adsiste‑re‑tis	adsist‑e‑tis
3. Pers. Pl.	adsist‑u‑nt	adsist‑a‑nt	adsist‑eba‑nt	adsiste‑re‑nt	adsist‑e‑nt

	Perf. Ind. Akt.	Perf. Konj. Akt.	Plusquamperf. Ind. Akt.	Plusquamperf. Konj. Akt.	Fut. II Ind. Akt.
1. Pers. Sg.	adstit‑i	adstit‑eri‑m	adstit‑era‑m	adstit‑isse‑m	adstit‑ero
2. Pers. Sg.	adstit‑isti	adstit‑eri‑s	adstit‑era‑s	adstit‑isse‑s	adstit‑eris
3. Pers. Sg.	adstit‑it	adstit‑eri‑t	adstit‑era‑t	adstit‑isse‑t	adstit‑erit
1. Pers. Pl.	adstit‑imus	adstit‑eri‑mus	adstit‑era‑mus	adstit‑isse‑mus	adstit‑erimus
2. Pers. Pl.	adstit‑istis	adstit‑eri‑tis	adstit‑era‑tis	adstit‑isse‑tis	adstit‑eritis
3. Pers. Pl.	adstit‑erunt, adstit‑ere	adstit‑eri‑nt	adstit‑era‑nt	adstit‑isse‑nt	adstit‑erint